Stuudio samm

Kontaktimprovisatsiooni ajalugu

Kontaktimprovisatsioon on spontaanne füüsiline dialoog, mis ulatub vaikushetkedest väga energiliste liikumisteni. Sellest kujuneb välja vajalik kehaline erksus, et energilises, füüsilises mittekonstrueeritud liikumises toime tulla, usaldades sealjuures inimese põhilisi ellujäämise instinkte. See on vaba ja mänglev liikumine tasakaaluga, kus iseenesest muutuvad õigeks valed liikumskäigud ning kinnituvad õiged, tuues esile füüsilise/emotsionaalse tõe jagatud kontaktimprovisatsioonilistes momentides, mis jätab selles osalenud inimese teadlikuks ning elavnenuna enda keskmesse.
Varajane määratlus Steve Paxtoni ja teiste poolt, 1970, (CQ Vol.5:1, Sügis 1979)

Kontaktimprovisatsiooni looja oli Steve Paxton 1974. aastal, kui ta töötas koos rühmvõimlejatega Oberlini Kolledzis USA-s ja see tehnika on arenemisel ja loomises kõigi inimeste poolt üle maailma, kes seda tantsivad ja harjutavad. Iga inimene toob midagi uut ja see areng on peaaegu nagu viirus, mis on levinud inimeselt inimesele, ikka lisades sinna midagi, kandudes edasi järgmisele.

Olulised panustajad antud tehnikasse on Nancy Stark - Smith, Daniel Lepkoff, Karen Nelson, Kirsti Simson, Martin Keogh, Andrew Harwood, K.J.Holmes ja Ray Cheung.

Kontaktimprovisatsiooni saab tantsida igaüks. Selle tantsu kese on vestlus kahe inimese vahel, arvestades füüsika seadusi. Seda praktiseeritakse laialdaselt professionaalide ja mitte-professionaalsete tantsijate seas. See on olnud suureks mõjutajaks post-kaasaegse tantsu arendamisel ja uute tehnikate loomisel.

See on põnev ja jätkuvalt väljakutseid pakkuv liikumistehnika.